Pimedatel sügisõhtutel näpud sügelevad. Nii võtsingi eelmise aasta projektiks pakktaru. Eeskujuks leidsin ajakirjast Mesinik fotod Olustveres olevast tarust. Puuhunnikust leidsin sobiva suurusega kuusepuu. Saagisin selle pooleks, et oleks lihtsam seest õõnestada ja plaan oli see pärast koormarihmadega tagasi kokku tõmmata. Samuti saagisin sisse ukse, või õigemini akna, või noh luugi kust mesilinde vaadata. Lihvisin mootorsae näritud kohti relakaga veidi siledamaks, et ilusam välja näeks. Pakktaru aknaks plaanisin alguses klaasi tellida aga kuna see jäi kuidagi kumer siis vaatasin et klaasi ei saa ikkagi panna, niisiis läksin pleksiklaasi peale. Seda saab käe vahel veidi ka painutada ja seda oli mul vaja teha ka. Aken tuli kahest osast, nii et alt oleks võimalik sügisel söödanõu sisse pista. Kinnitasin pleksiklaasi kruvidega, neid on üsna lihtne lahti kruvida kui söötmise aeg käes on. Akna enda kinnitasin hingedega, väike haak veel teisele poole ja oligi olemas.
Suve alguses saigi pakktaru koduks ühele sülemile. Paigutasin neile sinna ka kärjepõhjad, kuid kuna ma ei saanud neid korralikult kinnitada ülemiste liistude külge siis kukkusid need mesilaste raskuse all lihtsalt maha. See ei olnud muidugi probleem, sülemid on teadagi meistrid kärje ehitamises ja juba paari päeva pärast hakkasid kärjeread paistma, muidugi täiesti vastupidises suunas kui mina olin plaaninud. See oli nii põnev jälgimine, igapäev käisin piilumas kuidas mesilindude kodu kerkis. Kõige ägedam on minu meelest see kuidas kannud ehitati küliti akna külge ja sealt oli väga hästi näha kuidas kärjekannud meega täitusid. Näitasin seda ka kõigile külalistele ja kõik pääsesid kunasti vaatama, ilma et oleks sutsakat saanud.
Pakktaru meetootmiseks kasutada ei saa aga see polegi hetkel tähtis. Väga huvitav on jälgida mesilaste elu seal. Sügisene söötmine sai kenasti tehtud, samuti sipelghappe lappidega ravi ja oblihappe aurutamine. Loodan et neil on talvelgi seal hea olla. Olen ise selle pakktaru kõige suurem fänn ja lisaks kaunistab see minu aianurka.
